Mul oli kavas teha üheloo-blogi. Tundub aga, et nii ei jää- liiga paljude hobustega on elu mind kokku viinud. Ja kuigi kõik viimseni vääriksid äramärkimist, paneksin siia kirja mõned juhtumised, mis sobituvad teemasse „Ühenduses hobustega“ ja annaksid ühtlasi aimu sellest, et Haldi ei olnud mingi imeline erand hobumaailmas. Ja näib, et ka kaheloo-blogist ei saa asja, võib-olla- lihtsalt mälestuseks- tuleb veel midagi mõnest konkreetsest hobusest.
Mõtlen austusega kõikidele hobustele, kes mind vapralt on talunud ja minuga terved tsirkused kaasa teinud, ise seejuures kannatlikult oodates, millal Kaija ükskord ometi hobuseid nägema hakkab. Valdavat enamust neist ma kahjuks adekvaatselt ei näinudki. Minu sügav lugupidamine neile.
Veega.
See on lugu usaldusest. Sellest, kui tähtis on usaldada ning kui tugev on tekkinud side inimese ja hobuse vahel. Ja sellest, kui kergesti ta puruneb. Minu jaoks on see aga eelkõige lugu inimlikust piiratusest ja rumalusest.
Juhtusin külastama väikesele kodulinnakesele üsna külje all asuvat talli. Kuna sel hetkel mul hobustega igapäevane kontakt puudus, oli hobuseid sisaldav kena suvine jalutuskäik meeldivaks hingekosutuseks. Mainitud talli teadsin üsna varasest lapseeast ning väga pealiskaudselt olin teadlik ka selle elanikest. Tõu poolest torid ja tori-trakeenid; enamasti ühe takeeni täku järglased erinevatest tori märadest.
Mõistagi on ainuüksi hobuste vaatamine ja silitaminegi lummav tegevus, aga tahad või ei, viimaks jääb ikka keegi eriliselt hinge. Nii seegi kord.
Paari külastuspäeva järel märkasin ühes boksis nina norus seisvat suurt märgisteta helekõrbi. Jõulise kehaehitusega täiskasvanud mära Veega, sündinud inimestele soovimatust poolvenna ja -õe ühendusest. (Tema isa oli sälueas, mil hobusehakatised pidid muretult karjamaadel lapsepõlve veetma, ainsa täkk-säluna karjas täiesti ootamatult täkuteoga hakkama saanud. Ja saatuse veider keerdkäik- sellesama täkuga olin aastaid varem ühes teises tallis pikka aega lähedalt seotud olnud.)
Tallis aktiivset ratsategevust ei toimunud. Tavaline inimtühi torikate tall maakolkas. Naisterahvast tallimehe sõnutsi käisid 3-4 poissi (vanuselt kõvasti üle jõnglase-ea, kui mitte ütelda noormehed) aeg-ajalt kõlblike hobustega sõitmas. Veegaga mitte.
Boksis ma hobust puhastada ei tahtnud. Talli karjamaapoolsed uksed olid pärani, aga see mind ei häirinud ning lasin Veega vahekäiku. Mõte päitseid kasutada ei tulnud üldse pähegi. Lihtsalt lükkasin boksiukse valla, hobune astus välja, jäi sinnasamasse vahekäiku seisma ja mina asusin kammi-harjaga tegevusse.
Samal ajal juhtusid tulema sõiduhuvilised, saduldasid oma ratsud ja hakkasid boksidest välja tulema. Vaatasid natuke imelikult ja kuulsin Veega nime sosistatavat. Ajasin end tsipa puhvi ja nina püsti a la „vaat mehed, nii need asjad käivad- ei mingeid päitseid“. No plikade asi.
Seisin Veega kõrval, panin käe tema turjale ja ütlesin, et meie praegu ei lähe, sest meil on siin veel natuke nokitsemist. Hobune tõstis pea ja jälgis, kuidas kaaslased koos poistega õue läksid. Ei teinud ühtegi sammu, mitte ükski tema lihas ei pinguldunud. Seisime kõrvu ja saatsime pilguga möödujaid. Siis jätkasin puhastamist. Tegime vaikselt algust jalgade ülestõstmisega (puudutasin-patsutasin kapju).
Edasine toimus tõenäoliselt järgmisel päeval. Puhastasin Veegat jällegi vahekäigus, seejärel panin pähe päitsed, mille külge kinnitasin pika korde. Jalutasime välja. Täiesti tavaliselt, Veega minu kõrval. Suundusime paremale, kunagisse jooksuaedikusse. Sõiduteepoolne lattaed seisis veel püsti, pinnaseks mõnus paks liivakiht. Ilmselt tekkis minus kergelt aimuv plaan Veegaga ratsutama hakata ja küllap seepärast alustasin kordega väikest eeltööd.
Sobivas kohas peatusin ja lasin Veega endast eemale pikale kordele. Hobune läks kohe traavile. Ta ei kihutanud ega rebinud mu peost millimeetritki kordet. Lihtsalt traavis ümber minu. Traavis, traavis, traavis. Mitte minuti või kaks- mulle tundus, et lõputult pikka aega. Hirmuäratavalt ühtlases tempos, nagu masin. Rääkisin rahustava häälega. Tühja...
Siis mu kannatus katkes... Ja koos sellega ka üks teine, ilus ja habras asi. Igaveseks.
Tõmbasin korraks kordet hoidvat kätt enda poole. Sellest piisas.
Täiesti hullunult sööstis hobune kohalt ja tormas tallist mööda karjamaade avarusse, korde lohinal järgi. Oleks olnud arutu ja ilmselgelt võimatu üritada teda pidurdada.
Tallimees saabus hobuseid söötma. Kuidagimoodi ajasime Veega tagasi. Lähedale ta kedagi ei lubanud, talli juures õnnestus kordeots pihku haarata.
Sain teada järgmist:
Veega ei käi inimese käekõrval. Mitte kunagi. Ka mitu inimest ei suuda teda kinni hoida. Sadulas ei suuda teda mitte keegi kinni pidada. Isegi kangvaljastega. Ainult kihutab millelegi reageerimata.
Seda kõike nägin oma silmaga järgmisel päeval. Mul on häbi ja halb sellest kirjutada, kuid see on köömes.
Minus asus tegutsema „Inimene, kes teab, kuidas asjad käivad ja kuidas hobust allutada ja vaos hoida jne.“- Homo sapiens. Naerukoht.
Üksikasjad? Sedelgas, suulistega valjad, kapsel ja kummastki suuliserõngast korded, mis jooksid sedelgavöö alt nii, et hobuse pead sai vastu külge tõmmata. Ning kaks inimest- mina ja tallimees.
Ja siis ta pühkis. Sealtsamast talli uste vahelt. Mõned meetrid suutsime kaasa rippuda, aga see oli ka kõik.
Oligi kõik.
Jah, nüüd ma tean, mida oleksin pidanud tegema. Juba sel saatuslikul eelmisel päeval. Lihtsalt koos hobusega tallist välja astuma. Kahekesi- mina ja tema. Ilma päitseteta. Ilma nöörideta. Ilma vähimagi kiusatuseta kinni hoida. Hobust. Vabadust. Usaldust. Armastust.
Anna mulle andeks, Veega, et ma seda ei suutnud. Et ma ei näinud sind. Seda, kes sa tegelikult oled. Mul ei olnud selliseid prille kuskilt võtta, millega ma sind õigesti näinud oleksin. Ma isegi ei teadnud tollal veel, et ma neid nii hädasti vajan. Ja niisuguseid prille ei saanud ka kusagilt osta. Isegi kui mul oleks kõik maailma raha- viimase mündini- ei saaks ma selliseid õigesti-nägemise-prille ikkagi.
Anna mulle andeks.
Veelkord.
(25.01.2012)
Seda kõike nägin oma silmaga järgmisel päeval. Mul on häbi ja halb sellest kirjutada, kuid see on köömes.
Minus asus tegutsema „Inimene, kes teab, kuidas asjad käivad ja kuidas hobust allutada ja vaos hoida jne.“- Homo sapiens. Naerukoht.
Üksikasjad? Sedelgas, suulistega valjad, kapsel ja kummastki suuliserõngast korded, mis jooksid sedelgavöö alt nii, et hobuse pead sai vastu külge tõmmata. Ning kaks inimest- mina ja tallimees.
Ja siis ta pühkis. Sealtsamast talli uste vahelt. Mõned meetrid suutsime kaasa rippuda, aga see oli ka kõik.
Oligi kõik.
Jah, nüüd ma tean, mida oleksin pidanud tegema. Juba sel saatuslikul eelmisel päeval. Lihtsalt koos hobusega tallist välja astuma. Kahekesi- mina ja tema. Ilma päitseteta. Ilma nöörideta. Ilma vähimagi kiusatuseta kinni hoida. Hobust. Vabadust. Usaldust. Armastust.
Anna mulle andeks, Veega, et ma seda ei suutnud. Et ma ei näinud sind. Seda, kes sa tegelikult oled. Mul ei olnud selliseid prille kuskilt võtta, millega ma sind õigesti näinud oleksin. Ma isegi ei teadnud tollal veel, et ma neid nii hädasti vajan. Ja niisuguseid prille ei saanud ka kusagilt osta. Isegi kui mul oleks kõik maailma raha- viimase mündini- ei saaks ma selliseid õigesti-nägemise-prille ikkagi.
Anna mulle andeks.
Veelkord.
(25.01.2012)
