Lisan siia nö. tehnilisi üksikasju,
mida Haldi-jutu sisse polnud vajadust sobitada, ja sellega seonduvaid
mõtteid- võib-olla väikeseks vastukaaluks üsnagi arvukatele you
tube'i videodele ja kodulehtedele, mis pakuvad erinevaid uudseid
lähenemisviise hobusele.
- Ma ei teadnud tollal (1990ndate algus) mitte vähimatki „kehakeelest“ (ja ei tea ka praegu).
- Kordetööst- enne esimest ratsasõitu tegin kordet vaid seni, kuni Haldi oli sadulaga harjunud (mõned korrad).
- Sõitsin eranditult alati kõige tavalisemate, ilma keskmise vahelülita trensel-suulistega.
- Sõitsin suvalise vana vene sportsadulaga – jumal teab, kui hästi ta tänapäeva ülipeente mõõtmiste kohaselt hobusele üldse sobis (mainin vaid selleks, et olen kohanud arvamusi, et kui sadul täpselt ei sobi, siis hobune ei taha ratsanikku kanda).
- Ma ei õpetanud Haldit mitte kunagi ei käskluste, viibete vms peale reageerima- ma ei teinud temaga midagi sellist, mille tulemuseks oleks nn. tingitud käitumine (pean silmas dressuuriviise kas positiivse või negatiivse kinnitusega).
Tagajärjed:
Vähemalt 6 kuud aastas elas Haldi koos
teiste hobustega ööpäevaringselt suvisel karjamaal. Hobuseid oli
15 pluss 4-5 võõrutamata varssa. Enamasti iga päev käisin Haldiga
kas sõitmas või jalutamas. Selleks hetkeks, kui pakkusin Haldile
võimalust, kas tulla minuga jalutama või jääda talli juurde
teiste hobuste lähedusse ja ta võttis mu ettepaneku vastu, olime
tuttavad olnud kuskil 4-5 kuud. (Lähemalt on sellest juttu loos
„Haldi“.) Peale seda ei kasutanud ma tema äratoomiseks koplist
karja juurest mitte kunagi päitseid, nööri või muid
kinnihoidmisvahendeid. Kuivatatud leivaviilu sai hobune ainult
kohtumisel ja pärast trenni või jalutust. Mul ei tulnud mitte
kunagi hobust maiusega endale järgnema meelitada. Haldi järgnes
alati kergelt ja loomulikult ja ilma vähimagi kõhkluseta. Täpselt
sama kergelt ja kõhkluseta naasis ta karja juurde, kui mõistis, et
meie koosolemine on selleks korraks läbi. Jalutuskäikudel- kus
hobune oli alati absoluutselt vaba, ilma päitsete jm-ta- ei
järgnenud ta teistele inimestele. Oli küll uudishimulik ja uuris
neid lähemalt, laskis end silitada jne, kuid minu edasi liikumisel
järgnes mulle. Ma ei pidanud iial muretsema, kus hobune on, ega ta
ära ei jookse vms. Tollal ma selle peale ei mõelnud, aga praegu
võin öelda, et Haldile oli oluline, et ma oleksin tema vaateväljas.
(Kuidas see Hempflingil oligi... Its not I who seek the horse- the
horse seeks me...). Ja mõistagi ei olnud mul ühes käes piitsa või
klikkerit ja teises maiustust- mu käes polnud üldse midagi ja
päitste või nööri kaasavedamisel ei olnud minu arvates vähimatki
mõtet. Jalutuskäigu vältel ei nõudnud ma hobuselt mitte midagi.
Haldil oli täielik vabadus teha just seda, mida ta ise heaks arvas-
sõi, tegi vahel mõne lustlikuma kepsutuse ja ma arvan, et ei eksi
öeldes, et nautis jalutuskäiku looduses, kahejalgse sõbra
seltskonda ja vabadust. Võib öelda, et mul puudus olukorra üle
igasugune kontroll :), ma ei tundud vähimatki vajadust mingilgi
viisil hobust kontrolli all hoida. Ratsutamise poole pealt koosnes
meie sõitmine maastikuretkedest. Üsna pea kaotasin vähimagi huvi
hobuse edasiseks ratsastamiseks või lattide ületamiseks. Meile
mõlemile piisas kergest ratsmekontaktist ja minu kehaasendi
muutusest, et vahetada suunda või tempot. Piisas mahalangenud puust,
läbi jõe kahlamisest, kõige tavalisemast sammust, traavist ja
galopist. Võib öelda, et kõik minu eelnevad teadmised-kogemused
hobuste kohta kaotasid igasuguse väärtuse. Haldi õpetas mind osa
saama sellest, mis on ühevõrra tähenduslik, väärtuslik ja
nauditav nii inimesele kui hobusele. Mitte millelgi, mida inimene
hobusele õpetab, ei ole hobuse jaoks sügavamat ega olulist
tähendust.
Hobusõbraliku suhtumise tulemuseks
võiks olla jalutav hobune:).
Hobust on kahtlemata võimalik õpetada
tegema trikke, reageerima inimkeha mõjutustele (ratsutamine) etc,
aga... Aga. Hobuse intelligentsus
(parema sõna puudumisel jään selle juurde) ei seisne ainult
inimese poolt õpetatava omandamises. See on siiski vaid pisikene osa
tervest intelligentsuse skaalast, võimalustest, mida pakub Hobune.
Olen mõelnud, et võib olla ei tule
paljud hobused meiega kaasa seepärast, et me arvame, et see pole
ikkagi võimalik ja kardame millegi ebameeldiva juhtumist ning loomad
tajuvad meie kõhklust ja ebakindlust või siis me lihtsalt ei pakugi
hobustele seda võimalust. On ka variant, et „vabalt järgnemisest“
saab järjekordne asi, mida me tahame, et hobune „teeks“ ja
õpetamise tulemusena hakkab hobune meile tõepoolest järgnema. Ja
seda kindlamini see õnnestub, mida enam piirame hobuse
valikuvõimalusi (aedik, isoleeritus teistest etc.). Kuid kui palju
on selles tegelikku vabadust ja vabatahtlikkust? Võib-olla tuleks
ennekõike esitatada küsimus: kas ma soovin oma kaaslaseks hobust,
kes hoolib minust endast kui heast ja usaldusväärsest sõbrast või
soovin ma hobust, kes teeks seda, mida ma tal teha käsin? Vaatamata
populaarsetele teooriatele leadership'ist julgen ma ometi
väita, et igasugune elusolend tunneb end meelsamini vabana kui
kontrollitavana.
Liigselt välisele (meetodid, vahendid)
toetudes kiputakse unustama, et hobused (ja loomad üldse) on
suurepäraselt tajuvad olendid. Nad tajuvad seda, mis on meie sees.
Seda, mis me oleme, millised me oleme, milline on meie hoiak, meie
suhtumine, millised on meie kavatsused ja kuidas me sobitume kokku
kõige sellega, mis näib usaldusväärne, positiivne ja vastastikust
sõprust vääriv hobusele endale, kuidas me sobitume kokku kõige
sellega, mis hobuste jaoks tegelikult tähtis on.
18.12.2012
