Sotnik ja Viski- erinevad hobused, eri aegadel ja eri paigus. Siiski oli neil midagi ühist, millest siin blogis juttu sobib teha- nimelt komme inimest kahjustavalt käituda. Viski puhul saaks sellest ehk kõneleda kui suhteliselt süütust humoorikast harjumusest. Sotniku võiks tänapäeva terminoloogiat kasutades julgesti probleemsete hobuste kategooriasse liigitada. Neid ühendav ei peitu aga mitte niivõrd pahe olemasolus kuivõrd pahe kadumises- kui kiiresti ja jäljetult ja vaevata see toimuda võib.
Viski oli hannoveri tõugu sugutäkk, Sotnik trakeeni ruun. Sotnik pärines tallist, millega elu jooksul üle 10-aasta rohkem või vähem seotud olin ning mäletan teda veel ajast, mil ta Venemaalt noore täkuna Eestisse (ENSV-sse) toodi. Täkk-Sotnikuga mul enesel kokkupuuteid ei olnud, kuid kuuldu põhjal oli Sotnik tige- tõenäoliselt just sel põhjusel ta vanemas eas kastreeritigi.
Minu vahetumad sotnikumälestused algavad ajast, mil ta meie talli- juba ruunana- tagasi toodi. (Kuna kõnealuses tallis tuli puhuti ette treeneri- ja sõitjatevabu perioode, toimetati kepsakamad ratsud mõnikord samas rajoonis asuvasse tehnikumitalli.) Treeneriks oli tollal Tallinnas õppiv noormees, kes meid mõned korrad nädalas külastas. Olgu öeldud, et tegu oli inimesega, kes oli treener selle sõna kõige paremas tähenduses- õiglane nii hobuste kui sõitjate vastu- ning seega minu silmis vaieldamatu autoriteet.
Olin selleks hetkeks juba aasta või pisut enam sõitnud ronkmusta eesti märaga, keda võisin vast oma esimeseks tõsiseltvõetavaks ratsahobuseks lugeda. Täiesti tavaline puhastverd eestlane, aga hüppas nagu kümme kuradit- kui ise sadulas just magama ei jäänud, siis lendas igast takistusest üle, ja kui juba hüppas, siis ainult puhtalt. Kaval ja tark oli see eestlanna muidugi ka- kasti või angaari hüpates kolksusid kabjad päris kõvasti vastu takistust ja tühjast madalast betoon-veekraavist jooksis lihtsalt lodevalt läbi. Ühesõnaga oli see väike ja must hobu mulle vägagi meelejärgi ja maailma parim.
Ühel trennipäeval aga juhtus, et mu armas eestlane lonkas- vist küll ainuke kord oma elus. Ja sain käsu kõrgemalt poolt- täna tuled Sotnikuga. Otsus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu.
Oleks häbematu vale väita, et tundsin end natuke õnnetuna. Selgituseks on nüüd paras koht rääkida, milline hobune oli Sotnik.
Esiteks- sõitis temaga trenni kõige musklilisem jõmm- ja mitte juhuslikult. (Poiss õppis kooli viimases klassis, mina olin kuskil 14-ne plikatirts ja nägin välja nagu kimp risti-rästi kokkuköidetud peenikesi pliiatseid). Teiseks- iga jumala kord platsile minnes tegi Sotnik ratsanikust vabanemiseks korraliku rodeo ja vahel teisegi treeningu käigus, mille vastu aitas väidetavalt ainult steki-profülaktika (karm ihunuhtlus). Kolmandaks- selle hobuse saduldamiseks läks vaja kahte inimest– üks pidi ratsmetest kinni hoidma kui teine sadulaga boksi sisenes, sest muidu tormas Sotnik hammastega sadulahoidjale kallale.
Niisiis oli minu rahulik ja harjumuspärane trenni-elu võtnud ootamatult halva pöörde. Nutt kurgus ja põlved hirmust võdisemas olid mu tundmused mulle vist väga selgelt näkku kirjutatud, sest sain treenerilt hulga lohutavaid sõnumeid: et mul oligi aeg korralikuma hobuse jaoks- lühikese ja püstise kaelaga eestlasega ratsastamist ei õpi ja et kui ma kardan, võin Sotnikuga käekõrval platsile tulla.
Trennikaaslane aitas hobust saduldada ja lõpuks seisin siis talli ees. Üksi koos Sotnikuga. Teised olid juba eemal platsil. Vaatasin alt üles Sotniku pead ja tuules lehvivat hõredat trakeenilakka. See kõik asus kuskil pilvede taustal ja kuidagi ebameeldivalt kõrgel. Jalgsi ma platsile siiski ei läinud. Hüppasin sealsamas sadulasse. Mäletan veidrat tunnet kui teist jalga maast lahti rebides tuli minusse äkki täielik enesekindlus, hirmust polnud jälgegi. Hüppasin vist nii kiiresti, et hirm ei jõudnud järele...
Kontrastiks väikesele eestlasele oli sellise loomaga äärmiselt imelik sõita- kere peenike, kael nii pikk, et hobuse pea näis elavat oma elu kuskil kaugel horisondil. Mitmekümne sentimeetrisest kasvuvahest rääkimata. Lisaks õõtsus kogu see kupatus mu all tavatult aeglaselt mingis omapärases tabamatus rütmis.
Aga stekki ma kätte ei võtnudki, sokutasin juba tallis saapa sääre sisse, kuhu ta trenni lõpuni jäigi. (Treener, kellele hobuse igaks juhuks peksmine mõistagi omane polnud, vaagis enne stekiteemat ja arvas, et võin selle ju lihtsalt kaasa võtta.)
Oodatud rodeo jäi ära. Poole trenni pealt olin minetanud igasuguse valvsuse, unustades võimaluse, et mind võidakse iga kell sadulast kosmose kaudu maapinnale lennutada. Treeningu viimasel kolmandikul olin juba täielikult süvenenud voldisõitmise peenesse kunsti. Keharaskuse, põlvede, säärte ja ratsmete mõjusse. Treeneri ja Sotniku juhendamisel.
Järgmisel päeval puhastasin Sotniku ja läksin varustuse järele. Ei suuda meenutada, kas otsisin kedagi endale appi saduldamiseks ega leidnud või ei otsinudki mitte, aga läks sedamoodi, et sisenesin boksi üksi - sadul üle käe ja valjad sadula peal. Täpset Sotniku ilmet ja olekut ma ka ei mäleta, aga hammustamise tuju tal igatahes ei olnud. Ka siis mitte, kui valjad olid peas ja sadula hobuse seljale asetasin. Kolmandal trennipäeval tegin juba vana rutiini kohaselt- hobune puhtaks, tood varustuse, viskad kõigepealt sadula hobusele selga ja siis alles valjad pähe ning tõmbad vööd kinni.
Nõnda see Sotnikuga jäigi. Ja ühtegi rodeot ta ka enam välja ei pakkunud. Temast sai hoopistükkis tüdrukute lemmikuim grupihobune. Selline, kes liigselt ei kiirusta, teeb kõike omas rahulikus tempos ja on muidu igati usaldusväärne tegelane.
Kuidas ja millepärast Sotnik-kuriloomast nii äkki paipoiss sai, ma seletada ei oska. Polnud ju mingit erilist tegevust, mida seletada.
Sotnikust tahan siiski jutustada veel ühe loo, mis pahede teemast küll välja kaldub, aga näitab teda äärmiselt mõistva koostööpartnerina. Juhtum pisut hilisemast ajast, mil Sotnikul juba heahobuse maine. Kuidagi sattus nii, et trennis käis ootamatult palju rahvast. Ja hobuseid nappis. Oli ilma treenerita sõidupäev ja kaudseks ülevaatajaks oli määratud üks vanematest poistest. Tema sõna kostis, et mul tuleb nüüd trenn pooleli jätta ja Sotnik teisele sõitjale anda. Mulle tundus see pisut ebaõiglane ning pakkusin, et teen veel ühe traavi ja siis. Aga kujunes nõnda, et poisil vaja oma sõna maksma panna ning samas ei soovinud minagi oma otsusest taganeda. Nüüd läks väikeseks tagaajamiseks. Selline viisakas, vaikne ja kangekaelne vigursõit-sammuralli ümber tõkete ja talvituvate mesilaste tarude. Mina Sotnikuga valvsalt ees, poiss oma hobusel meil järel- kavatsusega Sotnikul ratsmeist haarata. Alguses tuli ikka minul endal vahemaad arvestada ja ümber tarude keerelda, aga õige pea taipas Sotnik asja ja mul ei jäänud üle muud kui rahulikult sadulas istuda ja silmanurgast tagaajajat põrnitseda. See kestis mõnda aega kuni ühel hetkel tegime valearvestuse ja poisil õnnestus ühe käega Sotniku ratsmest kinni hakata. Nüüd aga juhtus midagi kummalist, mida ma varem ega hiljem pole kogenud. Hobuse esiots mu all hakkas aeglaselt maast lahti kerkima. Kuidas on võimalik nii aegamisi tagajalgadele tõusta, ma aru ei saa, ja see paneb mind järjekordselt imetlema hobuste oivalist kehavalitsemist. Kael mu ees aina kerkis ja kerkis. Poiss, kelle hobune keeldus tegemast ainsatki sammu lähemale (kokkulepe Sotnikuga?) oli sunnitud end üha kaugemale ette sadulast välja upitama. Kehtivatest füüsikaseadustest lähtuvalt pidi sellel kuskil piir olema, sest Sotniku pea koos ratsme külge klammerduva käega jätkas sihikindlalt ja mõtlikult taeva poole liikumist ning üsna viimasel hetkel enne sadulast maha sadamist oli poiss sunnitud ratsmest lahti laskma. Kohemaid alustas Sotnik laskumist. Sedagi ei teinud ta järsult maapinnale prantsatades, vaid säilitas oma kauni ja peenetundelise- ütleksin, et sõitja heaolu ja turvalisusega arvestava- stiili maandumise lõpuni. Kahju, et veel ei olnud pildistavate ja filmivate digividinate ajastu. See graatsiline levaad olnuks jäädvustamist väärt.
Viskiga ristusid meie teed aastaid hiljem enam-vähem Võrtsjärve kandis, mille kõrgel liivasel suurte mändidega kaetud kaldapealsel oli võrratu hobusega ringi kolada. Viski oli armas hiiglane- 176 cm turjakõrgusega igati galantne ja tundlik härrasmees. Otsides õpingute ajal hobustega tegelemise võimalust, me ühes mitte just eriti tihedasti sõitjatega asustatud tallis kokku saimegi. Hobune olevat hea, aga on kaks miinust- esiteks on tal lonkamist põhjustav sõrgatsiluu defekt, mis ei võimalda takistussõidus võistelda ja teiseks- sadulasse tõustes peab olema ettevaatlik.
Tõepoolest- ehkki hüppas Viski kindlalt ja meelsasti, ei talunud tema jalg hüppetreeninguid rohkem kui korra või paar nädalas ning siis ka vaid paari tõket, aga kuna spordipisik minus on alati heakspeetud keskmisest tunduvalt rääbakam olnud, ei tähendanud antud tõsiasi suurt midagi. Viskile selga minekuga oli nõnda, et hetkel, mil olid end maast lahti tõuganud ja poolel teel sadulasse- selg veel hobuse poole- keeras Viski välkkiirelt pea vasakule ja krabas hammastega sõitja püksitagumikust. Ei tea ütelda, millest ühel hobusel selline imeline komme, aga nagu mulle räägiti, ilmus eelmine sõitja (kes oli ka Viski Eestisse tooja ja tema põhisõitja) nii mõnigi kord järgmisele treeningule uute pükstega. Viski head reaktsiooni ja tugevust arvestades julgen oletada, et halvematel juhtudel ei pruukinud probleem nii pinnapealseks jääda ning võis tühipaljastest pükstest märksa sügavamale ulatuda.
Niisiis pidin olema ettevaatlik. Teekonnal 176-se sadulasse on kaitsetu seljatagusega lennufaasi omajagu. Aga kuna olin ette hoiatatud, võtsin lihtsalt parema ratsme tavalisest lühemalt ja kindlamalt pihku ning hüppasin sadulasse. Mingil hetkel tundsingi jõulist ratsmetõmmet. Küllap Viskil oli asjade käik pisima detailini viimistletud, ajastatus oli igatahes perfektne. Paraku ei õnnestunud tal sedapuhku mind oma trikiga üllatada.
Minu mälu ja meelespidamistega on asjalood nii nagu nad on, et kord nagu on ja kord nagu ei ole ka. Järgmine trenn Viskiga juhtus olema see viimane variant. Et läks täitsa meelest ära tema hammustamisevärk. Süüdimatult tõstsin käe lõtvade ratsmetega sadulakaarele ja vinnasin end sadulasse. Ja ei tulnudki meelde terve trenni jooksul. Alles pärast tallis meenus. Selles pole muidugi midagi imestamisväärset, aga uurimist vajaks võimalus, kas sõitja mälupuudulikkus võiks olla hobusele nakkav. Sest Viski oli ka ära unustanud. Infektsioon tugev ja tüsistused pöördumatud. Ehk oli hobune lihtsalt nii viisakas, et kui ka meenus, siis ei hakanud välja ütlema. Solidaarsusest või nii. Võta sa kinni, mis ühe hobuse peas toimub...
Viskist pean ka veel mõned lisaread kirjutama. Näiteks sellest, et tallis käis sõitmas väikest kasvu, vast minuealine tüdruk, kes mõnikord vahekäigus risti seisva Viski kõhu alt üherattalise käruga lihtsalt lusti pärast vuhinal läbi sõitis. Tüdrukul tuli kergelt kummarduda, et ilusti läbi mahtuda. Viski seisis nagu häirimatuse musternäidis.
Kuna Viski kopsudega tundus olevat midagi viltu (kahtlustan tema avarat, ent kahe suure talliukse vahele jäävat tõmbetuuleohtlikku boksi)- väsis teinekord sõidus kahtlaselt ja läks kergesti märjaks ja hingas tiba raskemini kui peaks, siis konsulteerisin ühe EPA (nüüdse Maaülikooli) õppejõuga ning mulle soovitati sooda aurusid hobusel sisse hingata. Õnneks oli taoline sobiv presendist laia rihmaga suur kott tallis täiesti olemas ja toosama väike tüdruk hankis korraliku hobusekoguse soodat, mida avalikult poelettidel tollal ei leidunud.
Ning iga päev ta seal siis seisis, suur must hannoveri sugutäkk, keset vahekäiku, pool pead auravas soodaveekotis, tontlik riidepalakas üle terve pea ja koti, kannatlikult kõik need kümned minutid vaikselt nagu hiir. Ise jõin teistega riietusruumis teed ja aeg-ajalt kiikasin soodaauru deliiriumis patsienti. Kord juhtus just ravikuuri ajal talli külastama varem sõitmas käinud tüdruk, kes oli tasast Viskit nähes esimese asjana mõelnud, et täkupoiss on nüüd siis ära ruunatud. Tallimeeski küsis kord suure naeruga, et mida ma selle hobusega teinud olen, et on teine nii vagur ja vaikne nagu talleke.
Tõepoolest olen mõelnudki, et mida erilist ma siis tegin. Tema hammustamise vastu või selle vastu, et ta ei seisnud sadulasse minekul paigal (see tava hääbus kuidagi iseenesest) või selle vastu, et maastikul kodu poole galoppi sõites hakkas kihutama (tean ainult kuuldu põhjal, mulle tundus, et tal polnud seda mitte mõtteski). Ja ma ei suuda mitte midagi asjalikku välja mõelda ega ühtegi mõistlikku seletust anda, sest- ma ei teinudki mitte midagi. Lihtsalt olin täiesti tavaliselt koos hobusega...
Kui midagi sarnast elus veel hobuse ja minu vahel ette tuleb, siis peaks hobuselt küsima. Saan ka targaks. Äkki rikkakski?- ostan suure maneeži ja pisikese toolikese, ise istun sellel ja "probleemsed" hobused koos tõeliselt probleemsete peremeestega panen ümberringi seisma ja muudkui seletan, et mida ja kuidas ja ... Aga küllap hobune vaataks mulle oma suurte ja selgete silmadega lihtsalt otsa, raputaks võib-olla arusaamatuses pead, nuiaks mu taskupõhja ununenud leivatükki ja jalutaks rahus oma teed ...
