Snaige. Kuidas saaksingi sind unustada.
Punane-punane hobune rohurohelisel karjamaal kõrge sinise
taeva all. Jooksmas nii kiiresti, kui jalad võtavad, tervitama
üht tüdrukut, kes tuleb, leivatükk pihus ja päitsed
üle õla. Leivatükk oli sulle, päitsed mitte.
Sinu õlad olid nii haiged, et nii jalutut hobust pole ma
eluajal rohkem näinudki. Su minevikust ei tea, millepärast.
Enamasti lebasidki rohus, kui teisele-
sõiduhobusele- järele tulin. Vile peale tõstsid
pea, hirnahtasid vaikselt, ja veendunud, et su kõrvad polnud
sind petnud, ajasid end jalgele. Seda oli pisut koomiline ja ühtaegu
jube vaadata. Sest tundus, et kohe-kohe kukud kas ninali või
külili. Õlad lebamisest kanged ja paindumatud. Ma kujutan
ette, millist valu võisid nad sulle teha. Aga sina ei hoolinud
sellest, ei nurisenud ega jätnud tulemata. Tõusid ja
tõttasid.
Ja sind nõnda vaadates kiskus
süda alati rinnus kokku. Nagu ikka siis, kui selles on
ühekorraga õnne ja rõõmu ja natuke kurbust.
Otse sa tulla ei saanud- olid teises
koplis ja mulguni jõudmiseks pidid hoopis eemale liikuma.
Kiiresti- kiiresti. Umbes mulgu juures kokku saimegi. Kuigi tulla oli
meil mõlemal ühepalju. Aga sinu õlad.
(Kui inimene seoks oma jalad pahkluude
kohalt köiega lühidalt kinni ja üritaks kiiresti
joosta, liiguksid tema jalad samamoodi kui kihutaval Snaigel. Ta
kõikus ja vaarus ette ja taha nagu puhuks tugev tuul ning tema
oleks vaid ime läbi maapinnal püsiv leheke.)
Miks sa tulid, Snaige.
Ja mind, tänamatut jõmpsikat-
oleksin võinud ju lihtsalt sinuni kõndida, sul kaela
ümbert kinni võtta ja sosistada: Tere Snaiks, ma tulin.
Oleksime võinud vaikselt kuskil puudevilus jalutada, niipalju,
kui su õlad võimaldanuks. Ja kui see sulle meeldinuks. Aga mida ma tollal üldse
teadsin. Hobustest.
Varem, suve alguses, oli vaja hobused
tallist koplisse viia. Igal inimesel paar köitpidi järel.
Snaige jäi ühele sõitmas
käivale meesterahvale talutada. Möödusin juhtumisi
boksist, kui kuulsin, et „See ei lase ju päitseidki pähe
panna“. Läksin lähemale, kiikasin ukse vahelt sisse- See
oli tagurdanud tagaseina vastu ja kuna tall oli ühelt poolt
laskuva katusega, oli See oma pea kõvasti vastu lage surunud,
kõrvad peadligi lingus. Nägi väga sõjakas
välja, nagu keegi, kes ei kavatsegi võitluseta naljalt
alla anda.
Astusin boksi, sirutasin käe, sain
päitsed omale pihku. Kõhn plikanääps, lükkasin
suure mehe kõrvale, seisin Snaige ette päitste ninarihm
laiali. Sõjaka hobuse pea kukkus tolksti laest alla. Kõrvad
ka. Ilusad ja punased ja tähelepanelikud. Tõmbasin pandla
kukla taga kinni. Käega üle hobuse kaela. Köieots
ootajale.
Ma polnud kunagi näinud, et ta
oleks hobuste vastu ülekohtune olnud.
Aga see igapäevane suhkru- või
leivatükk.
Või hoopis see süda. Mis
kisub rinnus kokku, nagu ikka siis, kui selles on ühekorraga
õnne ja rõõmu ja natuke kurbust.
