Hobused on

Üht vana lugu meenutama ja kirja panema sundis mind Margrit Coates'i raamat „Ühenduses hobustega“, mida lugesin eestikeelses tõlkes (suur aitäh, Iida-Leena!). Ilma mainitud raamatuta ei oleks siinset blogi sündinud. Sest: esiteks on see minu jaoks väga isiklik. Ja teiseks: poleks iial osanud arvata, et taoline teema võiks kellelegi huvi pakkuda; hobuseteema, kus ei toimu ootuspärase action'i mõttes mitte midagi- ei higi, verd ega pisaraid, sportlikke saavutusi või eneseületamisi.

Ma väga loodan, et lugu on inspireeriv. Võib-olla paneb mõtisklema. Julgustab lubama ühel teisel olendil tulla meie ellu sellisena nagu ta on, soovimata allutada tema tahet enda omale ja tehes nõnda võimalikuks koostegutsemise, mis rajaneb mõlema olendi vabal tahtel.

Kuna kronoloogiliselt ei suuda ma sündmusi reastada, panen kirja nii, kuis meelde tulevad. Loodetavasti on kandilisele kirjanduslikule vormile vaatamata sisu ikkagi aimatav- kõik on vaid lõigud, mida ma ei üritagi sujuvaks tervikuks siduda.

Alustuseks toon ära faktid, millel ei ole muud tähendust peale reaalse tausta loomise. Sündmustik leidis aset 1990-ndate alguses, mil töötasin peaaegu kaks aastat tallimehena Aravete kolhoosi Sääsküla tallis. Hobune, kellest jutt, on Haldi. (Isa Heik (tori) ja ema Kedri (isa Kraver, hannover)). Ajal, mil temaga esmakordselt kohtusin, oli ta pisut alla kolme aasta vana.

Hakkasin tööle suvel, mil hobused karjamaadel. Ülemus, teades, et olen ka ratsutamisest huvitatud, viis mu suurde koplisse, kus olid koos kahe talli hobused (kuskil kolmkümmend ehk) ja küsis, millist neist omale sõitmiseks tahaksin. Vaatasin karja. Millegipärast nad just traavisid. Kuigi neid jooksis seal palju, nägin mina ainult ühte hobust. Ta polnud teistest eraldi. Aga ometi eristus minu jaoks täiesti. Kui osutasin temale, sain vastuseks: väga hea, see mära ongi sinu tallist.

Oma algtutvust Haldiga väga ei mäletagi enam. Siis oli ta minu jaoks veel täiesti tavaline hobune- ei parem, ei halvem teistest. Küllap tegutsesin nii, nagu ikka noorte hobustega: puhastamised, väheke kordet, siis kõõlud boksis hobusele selga, siis lähed sadulaga välja. Tasapisi. Metsik ta ei olnud, väga kuulekas ja leplik ning igati koostööaldis. Eks ma tahtsin ikka tegija ratsutaja olla, ratsastasin ja hüppasin võimalustmööda jne. Hobune oli väga tundlik ja pehme, suhtlus temaga oli äärmiselt meeldiv. Meil ei esinenud mitte ühtegi konflikti, kui välja arvata üks kord üsna alguses, mil tahtsin natuke esikapja värkida ja ta vajus mu peale lösakile nagu kana oma pesas. Sain pahaseks ja andsin lapiti värkimistangidega vastu kintsu kõige pehmemat kohta. Sõimasin ehk ka natuke.

Neil aastail olid talved, mil polnud ühtlast külma ega korralikku lund. Üks päev sadas pisut, järgmisel päeval see sulas, et siis ülejärgmisel taas jäätuda. Kõik teed olid kaetud kiilasjääga ja hobustega sõitmine maastikul võimatu. Ainult põldudel leidus tükati sobivat pinnast. Ühel taolisel päeval tekkis mõte, et prooviks õige koos hobusega jalutama minna. Kuna tall asus üsna kõrvalises ja rahulikus kohas- ainus sõidetav kruusane külavahetee vonkles umbes 100m kaugusel ning masinaid liikus sellel harva (sõiduautosid oli tollal väga vähe)- otsustasin, et kui hobune ka minuga kaasa ei tule ja jääb talli juurde, ei juhtu talle sellest vähimatki halba. Teised hobused krõbistasid tallis heina süüa, päike paistis ja vähese lumekribala alt turritasid välja täiesti söögikõlblikud rohututid.

Olles Haldi õue lasknud, sulgesin vaheuksed, jätsin avatuks suured esiuksed, mis viisid talli avarasse eesruumi, et hobune soovi korral oleks võinud sisse minna. Hakkasin tasapisi mööda rohumaad tallist eemalduma. Haldi seisis avatud uste ees ja jälgis mind pilguga. Hüüdsin. Ilmselges segaduses traavis ta hirnudes minu poole, seisatas hetkeks ja jooksis uuesti talli juurde. Kogu aja hirnudes. Mõtlesin, et mis seal's ikka, kui ei tule, siis ei tule. Keerasin selja ja hakkasin edasi astuma. Ei jõudnud aga oluliselt kaugemale, kui kuulsin Haldit müdinal mulle järele galoppimas. Kobasin seepeale kohe taskuid- eks arvasin, et peaksin selle eest maiust andma (Pavlov ja muud teooriad), aga olin enne ilmselt juba kõik sisu laiali jaganud ja nii tuli piirduda patsutusega.

See oli meie esimene ühine jalutuskäik. Ja ainuke kord, kus ta kõhkles ühes minuga tulla.

Üldiselt nägid need jalutamised välja nii, et mina lonkisin tee peal (põllu- ja metsavaheteed on mõnusad astuda, asfaltteesid seal ei olnud) ja Haldi liikus samas tempos kaasa. Rohusööja loomana ikka siit ja sealt midagi suhu napsates. Mõnikord tegi lagedamal põllul lustist paar kiiremat sööstu, aga ei eemaldunud minust kunagi eriti kaugele.

Ühest talvisest käimisest meenub kord, mil tundsin vist küll kõige suuremat hirmu oma elus. See peab pärinema esimesest talveajast ja üsna algusest. Mõnikord, kui ma lihtsalt seisma jäin ja teda vaatasin (võibolla hüüdsin tookord, ei mäleta), armastas ta täie galopiga minu juurde kihutada, et siis täpselt minu ees järsku seisatada. Selle kombega polnud iseenesest midagi viltu. Ainult sel korral sattusin seisma jääma nii, et ümbritsevate külmunud rohupuhmaste all peitus jää. Tavapäraselt alustas Haldi pidurdamist, ent sattus enne lõplikku seiskumist ootamatult jääle ning libises kõigi oma sadade kilodega otse minu peale. Meie mõlema õnneks oli suurem hoog juba maas. Mina ei jõudnud teha enamat kui põlvist nõrkade jalgade ja higiste peopesadega õuduses hobust vahtida. Haldi aga valitses oma keha uskumatu osavusega. Kokkupõrke vältimiseks tõusis ta vahetult minu ette jõudes tagajalgadele ja pööras keha nii, et esijalad maandusid minu kõrvale ilma mind pisutki riivamata. Kõige halvavam oligi vist hetk kui otse pea kohal rippusid hobuse kabjad ja nina ees liikus hobuse suur punane kõht.

Hirm oli ka hobusel. Seda võis tunda ja võis näha tema silmadest. Ja sellest, et edaspidi lähenes ta märksa vaoshoitumas tempos. Isegi suvel, mil jalgealune kindel.

Jälle üks talvepoolne hetk. Väga erilist ses polnudki, aga kuidagi meelde on jäänud oma tunde tõttu.

Talli kõrval asuval platsil, mida teiselt poolt ääristas pikk rehielamu, tavatses peatuda külast külla sõitev toidubuss. Rehielamu maakividest osa ees lösutas pikk pink, millel külarahvas liikuva poe tulekut oodates istus. Ja talviti- libedate teedega- ootamisest puudus ei olnud. Suur suhtlejatüüp ma polnud ja ooteaja veetsin tallis hobustega. Ükskord venis aeg pea tunnipikkuseks. Külainimestel polnud kiiret ja tegusamad olid välja uurinud, et buss on teatud aja pärast kindlasti tulekul.

Meile Haldiga täpselt sobiv hetk väikeseks jalutuseks. Mäletan, et hakkas juba hämarduma, läbi udu kumasid raagus puud ja külmast kahutanud rohi. Jalutasime teekesel, mis jooksis paralleelselt suurema kruusateega, midamööda toidubuss saabuma pidi. Mingil hetkel vaatasin kella ja pöörasin tagasi talli suunas. Haldi jäi veidi eemale rohukõrtega maiustama. Ja korraga – nii kiiresti ja hääletult, et ma ei jõudnud üldse reageeridagi- kihutas ta nõnda lähedalt mööda, et tema külg puudutas hästi õrnalt mu käsivart. Kummalisel kombel ma ei ehmunud ega tundnud vähimatki hirmu. Hoopis vastupidi- see oli kuidagi väga soe puudutus. Midagi nii erilist, et on siiani meeles. Praegu arvan teadvat, miks ma hirmu ei tundnud. Selles puudutamises ei olnud midagi juhuslikku, kogemata liiga ligidalt mööda jooksmist, ettearvamatult toimuvat.

Suvest üks hingestav jalutusretk.

Umbes poole kilomeetri kaugusel tallist kerkis väike lame mäeke, mille ühel- põldude-ja päikeseloojangupoolsel- küljel kasvasid kadakad. Teab mis suured nad kesk-eestis pole, aga ikka kadakad. Nii rinnakõrgused. Millegipärast neile seal meeldis, küllap kerge pinnase tõttu. Jalutame künkanõlval, Haldi käimise kõrvalt oma põhitegevusse (rohunabistamisse) haaratud, mina imetlen uhkeid teab-kust-pärit punaseid moone. Ja siis hiilib pähe riukalik mõte end kadakate vahele ära peita. Kükitan ruttu ja hiirvaikselt lähima kadaka taha. Paari hetke möödudes kuulen Haldi ärevat hirnumist ja paanilist edasi-tagasi traavimist. Ehmun ja kargan kohe püsti. Hobune jääb seisma ja vaatab mind. Samal hetkel tundsin, et olin teinud midagi väga valesti. Olin talle valetanud.

Tundub, et edasine võib olla sama retke jätk. Koht oli sama ja suvine õhtu on meelde jäänud.

Räägitud mäekesel avastasin parajat mõõtu lapiku kivi, kuhu ulatus kenasti peale ronima ja kus sai päris mugavasti istuda. Et aeg õhtune ja päike parajasti loojumas, ronisin kivile, tõmbasin põlved lõua alla ja jäin suvist päikeseloojangut silmitsema. Pidi olema üsna hiline tund, loodus oli kuidagi väga rahus ja vaikne, suur punane päike vajumas põldude taga tumendavasse metsaviirgu. Ei mäleta kaua olin sedasi istunud, kui korraga märkasin Haldit endast vasakul kivi kõrval seismas. Ta seisis seal nõnda nagu oleks ta ise kivi. Absoluutses liikumatuses. Kael pisut kõrgemale tõstetud. Pilk otse loojuvas päikeses. Seda oli väga raske uskuda. Et üks hobune võib vaadata päikeseloojangut. Lasin silmadega üle avara lageda põllu, üle terve horisondi. Ei midagi. Ei vähimatki liikumist. Peale suure ja punase ja aeglaselt laskuva päikeseketta. Mäletan, et sirutasin käe ja puudutasin sõrmeotstega tasakesi tema lakka. Loojuv päike kumas sellest läbi ja muutis terve hobuse eriliselt kuldseks. Vaatasin tema tumedat avali silma, uhkelt ülestõstetud pead. Hobusest õhkus midagi niivõrd kummalist- rahu, jõudu, ilu- (praegu ütleksin: pühalikkust) et ma ei söandanud teda isegi puudutada. Aga miski puudutas tookord mind. Väga sügavasti.

See oli väga eriline päev.

Ei või küll sada protsenti kindlalt väita, aga tundub, et varsti peale seda päeva kerkis minu sees täiesti ootamatult ja väga jõuliselt küsimus: aga kui Haldi oleks mõni muu loom, näiteks lehm või siga? Kui sageli on ühele hobusele või seale või lehmale antud võimalust teistmoodi elada- koos inimesega, võrdväärsena, ilma inimese poolt peale surutud rollita?

Praegu mõtlen: kui Haldi oleks kuskil mujal tallis ja me poleks kunagi kohtunud ja ta oleks täiesti tavaline sõidu- või tööhobune: istuks päevade kaupa oma latris igapäevase heina-, kaera- ja veeportsuga, saaks vahel tüki leiba ja kui ei teeks seda, mida inimene tahab, saaks peksa (või mis see karistamine muud on), oleks üks järjekordne „hea“ või „halb“ hobune. Olenevalt. Ja mitte keegi, MITTE KEEGI ei teaks, kes ta tegelikult on, kuidas ta tegelikult elab ja tunneb ja näeb ja maailma tajub ja mõistab.

Meenub ka üks pisut naljakas lugu. Suvel olid hobused mõnda aega ühes väiksemas koplis, mis asus mitte eriti kaugel mu elukohast. Mugavuse mõttes olin sadulad, valjad ja puhastamisharjad majja toonud, et enne sõitu poleks vaja tallist läbi minna. (Kaks tüdrukut ja naabripoiss käisid vahel ratsutamas.) Tundub, et olin seekord päris üksi sõitma minemas. Jõudsime Haldiga maja juurde. Tema jäi õue muru niitma, ise läksin toast harju ja varustust võtma. Ust ei hakanud kinni panema, suvine aeg. Majal oli kolme astmega puust trepp, väike esik, mis avanes tavatult pikka ja kitsasse kööki puupliidiga ühes pikas seinas. Keset kööki jõudnult vaatasin millegipärast seljataha. Ja siis jättis mu süda vist küll hea mitu lööki vahele- esikus kõikus Haldi punane pea ja pikk kael. Kitsas ruumis näisid need hiiglaslikena. Mu peast jooksid kiirelt läbi mõtted sellest, kuidas ta halba aimamata teeb esimese sammu libedal värvitud põrandal ja kukub või kui jõuabki kitsasse kööki ja otsustab end seal äkki rauast pliidiserva kõrval hakata ümber keerama... Ei jäänud muud üle, kui kihutada hobuse juurde ja ta täiesti resoluutselt ja muidugi täiesti viisakusetult ilma vähimate põhjendusteta tagasi õue suruda. Ukse pidin ka veel kahjuks nina ees kinni tõmbama. Kui aknast õue vaatasin, sõi Haldi absoluutses häirimatuses maja ees rohtu.

Pärast ajas see tuppatulemise asi mind omajagu kõhevile: et kui olekski rahulikult kööki marssinud ja sealt edasi magamistuppa läinud, kus oleks piisavalt ruumi ümber keerata. Et käiks nagu külas või nii. Joon hommikul köögis kohvi ja Haldi nohiseb magamistoas. Tundus kuidagi lõbus mõte.

(Hiljem, kui meie teed juba ammu lahku olid läinud, vormus sellest unistus: mul on oma maja, õues tuiskab, istun kamina ees, loen raamatut ja kuskil samas on hobune. Lihtsalt on. Olemas. Võib-olla silmitseme koos tantsisklevat tuld. Vaatan teda, puudutan vaikselt ta lakka ja leekide kuma värvib hobuse eriliselt kuldseks.)

Kord pidi keegi Tõulavast (tollane hobumajandust juhtiv instants- Riiklik Hobuste Tõulava või midagi sarnast) mingil põhjusel, mida ma enam ei mäleta, talli tulema. Kellaaeg oli kokku lepitud ja ma otsustasin veel enne Haldiga väikese tiiru teha. Suurema kruusatee ühest servast tõusis veider järsk vall, mille suhtes mul juba ammu oli tekkinud uudishimu. Mis seal taga olla võiks. Vall osutuski päris järsuks. Haldi otsustas tõusu vallutada galopis tugeva tormijooksuga. Minul nii hõlpsasti ei läinud, aga rohututtidest ja väikestest oksakestest haarates ubisin end lõpuks siiski üles. Vaadata seal midagi erilist ei olnud ja edasi minna polnud ka kuhugi, nii et pidime otsa ringi keerama ja tuldud teedpidi alla laskuma. Nüüd aga, ülal näoga tee poole seistes, märkasin tõsiasja, millele ma varem tähelepanu polnud pööranud. Nimelt asus vall peaaegu tee kõrval. Mitte küll vahetult, aga piisavalt lähedal hobuse jaoks, kes sealt täies galopis alla kihutab. Pealegi tegi tee just enne valli suhteliselt järsu kurvi, nii et allatulijat ei oleks mingil juhul varem näha olnud.

Seisan vallil, hobune kõrval. Päitseid pole, nöörijuppigi mitte. Ja alla tuli ometi kuidagi saada. Mingil hetkel olin käe automaatselt hobuse kaelale asetanud. Ega muud üle jäänudki, kui üritada parimat lootes vaikselt end koos hobusega alla libistada. Pobisesin rohkem iseendale kui Haldile, et tormata ei tohi ning hakkasin tasakesi laskuma. Nõnda me sealt alla siis tulimegi, külg külje kõrval, samm sammu haaval, minul käsi ikka vastu hobuse sooja kaela.

Ja veel meenub üks seik. Kõndisime mööda kruusateed, oli pühapäev ja tõenäosus mõnd liikuvat sõidukit kohata peaaegu olematu. Hoidsin muidugi silmad-kõrvad lahti. Ja kuulsingi mingil hetkel autot meile lähenemas. Haldi sõi teisel pool teed rohtu. Ainsad sõnad, mis ma talle ütlesin olid: Auto tuleb! Loomulikult tahtsin sellega öelda, et ta peaks minu teepoolele tulema. Haldi jättis rohu kus seda ja teist ja tuli pikemalt viivitamata minu juurde. Hoidsin talt ühe käega ümber kaela kinni kuni auto möödus.

Veel fragment. Käisime vist sõitmas tookord. Pärast sõitu tegin koplimulgu lahti, et Haldit teiste hobuste juurde lasta. Näha neid ei olnud, sest tavaliselt söödi ja pikutati avaras kopli taganurgas. Ühtäkki avastasin, et olin unustanud kuiviku andmata. Haldi traavis juba eemal. Hüüdsin järele, et unustasin leiva! Hobune keeras kannapealt ringi ja tuli hoogsas tempos tagasi. Ulatasin kuiviku. Nähes nüüd, et rohkem meil asja pole, pöördus Haldi ringi, tõusis kergesse galoppi ja kadus peagi puude taha.

Siis meenub kord, kus minu inimlikku ebatäiuslikku südamesse ka väike uhkusetunne puges. Ühesõnaga, kus meil oli inimestest pealtnägijaid.

Oli päev, mil eelpool mainitud tüdrukud sõitma tulid. Suvisele ajale kohaselt elas enamus hobustest ööpäevaringselt karjamaal. Pean siinkohal natuke rääkima kohast. Tall asus kenas rahulikus paigas. Otsauksed avanesid kaheosalisse jooksuaedikusse, millest üks jäi vahetult talli pikema külje vastu ja teine avanes otse suurde suvekoplisse. Jooksuaediku üks külg piirnes võsaga, mille alune oli alati pisut niiske ja seetõttu ka ilma suuremate puude ja rohuta. Võsa käis küll suvekopli piiridesse ja oli okastraadiga piiratud nagu tollal kõik koplid, aga hobused seal üldiselt ei käinud. Suur koppel pakkus hobustele piisavalt süüa, päikest ning tuule-ja vihmavarju puudegruppide näol. Kõik kokku moodustas üsna sopilise ja avara pinna.

Tol päeval palusin, et tüdrukud ühes oma hobustega ka Haldi talli tooksid. Jootsin parajasti täkke ja ühte tööhobust, tuli ette anda veel päevane kaeraports ja seejärel põrand luuaga puhtaks pühkida ning arvasin, et jõuame nõnda tegutsedes kiiremini sõiduvalmis. Asusin toimetama oma tavalises tempos ja sain asjaga ühele poole. Tüdrukuid ei kusagil. Leidsin veel mingit vajalikku tegevust, sain sellegagi valmis, aga tüdrukud pole sellegi aja peale veel välja ilmunud. Läksin välja, istusin mulgulatile ja muutusin pisut rahutuks. Nii suur see koppel nüüd ka ei ole. Kas midagi juhtus. Ootan. Olen juba valmis otsima minema, kui näen tüdrukuid tulemas, kummalgi oma hobune köitpidi järel. Ilma Haldita. Tüdrukud jõuavad ligemale, näost punased, tukad higised ja hingeldavad nii, et vaevalt saavad sõnu suust. Haldi ei anna kätte, ütleb üks. Teine lisab, et üritasime kinni püüda, aga jookseb eest ära. Teen suured silmad. Väga suured. Ei usu oma kõrvu. Tüdrukud kordavad öeldut. Seisan viivu nõutult ja üllatunult, siis vilistan. (Mul oli üks kindel viisijupp, millega hobuseid kutsusin.) Ja siitsamast talli kõrvalt hakkab peaaegu kohe kostma raginat, nagu sõidaks suur auto läbi kuivanud oksaraagude. Võsast kihutab välja Haldi, lendab uljalt üle mulgulattide ja seisab hetke pärast minu ees nina minu pihkude vahel. Tüdrukutel vajusid suud sõna otseses mõttes lahti... Mulle endale oli see muidugi sama suur üllatus, aga uhke tunne oli ka, mis siin salata! Seda, et hobune jooksis aiaga peaaegu paralleelselt ning nõnda täiesti viltu ka üle lattide hüppas, märkasin alles hiljem imestada. (Jooksuaia kõige ülemine peakohal kõrguv latt oli mõistagi maas.)

Küllap tuli hobune tagaajamise eest võsasse pelgu. Ja mina istusin ju sealsamas teispool aeda tema silma all.

Järgmisel päeval olid tüdrukud aegsasti trennis, aga põhirõhk, nagu peagi selgus, pandi hoopis sõidujärgsele koolitusele: hobuse enda järele käimise õpetamises. Ratsmed jäeti hobusele kaela peale, leivatükk pihku ja üritati hobust enda järele meelitada. Ma ei mäleta mitmel päeval nad harjutasid, aga ega sest asja saanud.

See pole ju mehaaniline sund. Või soovitud käitumise kinnistamise tulemus. See on üks teine sund.

Südame sund ...

Meenub, kuidas üritasin üheaegselt koera ja Haldiga jalutama minna. Minu kõrval oli kasvamas noor ida-euroopa lambakoer, kes mõnikord ratsasõitudel kaasas käis. Kuna Haldi suhtus temasse täiesti neutraalselt, tundus mõte ühistest jalutuskäikudest üsna veetlevana. Lasin hobuse tallist välja ja hakkasime mööda teed liikuma. Koer, kes oodates eemal lebas, muidugi tõusis ja hakkas minu suunas tulema. Niipea, kui Haldi märkas, tõmbas kõrvad peadligi ja hakkas pea maas koera taga ajama. Ei tea, kuidas oleks edasi läinud, aga õnneks kõndisime kohe kopli kõrval ning koeral olid väga kiired jalad okastraadi alt läbi lipsama. Ei jäänud muud üle kui väiksem nelijalg talli jätta ja suuremaga edasi jalutada. Ma ei pidanud heaks mõtteks ka seda üritust korrata. Ega kellelgi sellepärast liikumisvabadust vähemaks jäänud.

Kahe aasta pärast, millalgi kevadel, ütlesin tallimehe koha üles. Sel kevadel juhtus palju raskeid asju. Üks, millest siin räägin, on see, et kõik sündima pidanud varsad jäid elusalt sündimata. Või kui sündisid, said hukka. Isegi üks eelmise aasta varss hukkus. See piinas mind väga ja tundsin end väga-väga masendunult.

Nüüd vaatan varssade suremise sündmusele teise nurga alt. Ma ei tea, kas see on õige, pealegi kõlab see väga müstiliselt ja ebaloogiliselt kohe kindlapeale. Aga üsna varsti sai ju teoks tori hobuste suur massimõrv või küüditamine või kuidas seda õieti nimetadagi. Võib-olla säästis armulik saatus, elu- või surm- selle tulevasi ohvreid. See oletus annab mu südamele natuke rahu ...

Suvel tulin ühe oma tuttavaga hobuseid vaatama. Talli uksed olid lahti, ilm palav ja hobused koplis nagu ikka. Nägin eemalt Haldit ja vilistasin. Ta seisis okastraataia ääres, nookas peaga ja kraapis hästi kõrgelt esijalaga. Kui olin aia alt läbi pugenud, nägin, et ta oli oma jala traadi vastu katki tõmmanud. Mitte küll hullusti, aga verd pisut immitses. Olime mõlemad rõõmsad kohtumise üle. Millegipärast hakkasin jooksma ja Haldi traavis mu kõrval. Kargas ja kepsutas nagu noor sälg. Hullas, tegi trikke- jooksis otse minu ette ja mängis rodeo-hobust. Hüppas küürus seljaga õhku, kord üks jalapaar õhus, siis teine. Mina ikka jooksin ja tema minu nina all paar sammu eespool. Aga ma ei kartnud põrmugi. Ma ju teadsin, et ta valdab oma keha ja arvestab liigutustega tuhat korda paremini kui minusugune inimkohmakus.

Sõbranna oli meid vaadanud kuni puude taha kadusime. Hiljem mainis, et on küll kohanud sõbralikke peremehi hoidvaid hobuseid, aga nähtu oli tema jaoks natuke liig.

Jah, Haldile tuli rohtu jalale määrida, läksin talli poole, hobune sabas.

Kõige viimasem kord, kui Haldiga kohtusime. Ma jällegi ei mäleta, millal see juhtus. Kas järgmisel kevadel või sama aasta sügisel. Hobused olid seekord ühes kaugemas koplis. (Praegu tulin alles selle peale, et samas koplis nägin Haldit ka esimest korda.) Vilistasin. Kitsa lauguga hobune tõstis pea ja hirnus vastu. Juba rõõmustasin. Kuid mu rõõm oli enneaegne. See oli üks mu talli varssadest, nüüd juba säluks sirgunud. Haldi sõi veidi eemal rohtu pööramata mulle vähimatki tähelepanu. Astusin mõned sammud tema suunas, ta tõstis pea ning vaatas mulle otsa. Ja ühekorraga seisis mu ees täiesti tavaline hobune. Nagu tuhat või kümmetuhat teist tavalist hobust. Ta oli lihtsalt üks hobune...

Hobuste pikaajalises mälus pole mul vähimatki kahtlust. Meenub tori tõugu täkk, kellega mul ei olnud rohkem kontakti kui tallis mööda minnes mõnikord ta pead silitasin ning kes tundis mind mõned aastad hiljem Venemaal ära. Ta käitus nii ilmekalt, et oli võimatu kahtepidi mõista.

Asi polnud kindlasti mitte mäletamises. Põhjus peitus minus- elu saginas olin kaotanud selle, mis meid enne sidus.

(Ilmselt samasse päeva jäi ka kohtumine naabripoisiga, kes rääkis, et üks tüdrukutest oli üritanud Haldiga koplis sõita, aga hobune oli ta seljast maha visanud ning tüdruk kukkunud nii õnnetult, et murdis käeluu.)

Nüüd, tagantjärele vaadates, pole kaks aastat teab mis pikk aeg. Ometi on see mõjutanud kogu minu elu. Minu hinges on alati teadmine, et loomad, kui väga nad meist pealtnäha ka ei erineks, on samamoodi- ehk isegi sügavamalt ja siiramalt kui meie, inimesed- avatud armastusele, lähedusele, hoolivusele, usaldusele. See kõlab võib-olla absurdselt ja nii mõnelegi ehk lausa naeruväärselt, aga muud moodi ei oska ma meie vahel toimunut ega seda, kuidas ta mind alati mõistis, seletada. Verbaalset kõnet hobused ju ei valda ning mingi väljaõppega siin tegu polnud, nagu lugudest peaks olema aru saada.

Tänu Haldile elab minus seegi kõigutamatu teadmine, et MITTE ÜKSKI HOBUNE EI OLE LIHTSALT ÜKS HOBUNE. Iga hobune on täiesti eriline hobune. Kuid see, millisena inimene hobust näeb, sõltub ainuüksi inimesest.
Praegu näib tollane suhtlus Haldiga mulle omajagu imena. Imena, mis sünnib siis, kui inimene ei taha hobuselt mitte midagi peale koosolemise rõõmu jagamise.

(21.01.2012)

PS
Lisan viite Haldi sugupuu ja järglaste kohta
http://www.sukuposti.net/hevoset/haldi/460141
(13.09.2019)